Reformierakonna soov piirata sõnavabadust võib tulla soovist vähendada ühiskonnas konflikte, aga see kätkeb endas liiga palju ohte. Iga avalik ja eraviisiline vestlus saab senisest tunduvalt jäigemad raamid, kirjutavad Isamaa Noorteühendus ResPublica liikmed Cornelia Kangur ja Karl Sander Kase ERRi arvamusportaalis.
Reformierakonna ettepanek vihakõne täiendavaks kriminaliseerimiseks kätkeb endas liiga palju ohte. Iga avalik ja eraviisiline vestlus saab senisest tunduvalt jäigemad raamid. See puudutab nii tavalisi inimesi kui ka kultuuritegelasi, meediaväljaandeid ja poliitikuid.
Teadmine, et väidetavalt sobimatule sõnavõtule võib järgneda rahatrahv või vanglakaristus, seab paratamatult piirid ka inimeste väljendusviisile.
Tundlike teemade puhul on see piir aga eriti õhuke. Pagulaskriisi ajal said rändekvootide vastased süüdistusi rassismis ja ksenofoobias. Abielu määratluse küsimuses traditsioonilist perekonda pooldanud inimesi süüdistati aga homofoobias.
Kui vihakõne täiendavalt kriminaliseeritakse, tekib lausa professionaalsete pealekaebajate seltskond, kelle esmaseks missiooniks on endale ebameeldivate arvamuste ja isikute eemaldamine avalikust ruumist. See tühistamiskultuurina tuntud nähtus, saab olema riigi poolt lausa soositud, mistõttu väheneb erinevate seisukohtade hulk ja kvaliteet avalikus ruumis.
Riikliku tsensuuri asemel aitab ühiskondlik hea tava
Mõistlik on säilitada Eestis kehtiv kord, mille kohaselt on vaenu õhutamine karistatav juhul, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Seetõttu algatasime ka petitsiooni, milles soovitakse praeguse korra säilimist – korra, kus sõnade kaalu mõõdetakse koos teo või kavatsustega.
Usume, et avaliku arutelu kvaliteedi ja Eesti ühiskonna vaimse tervise huvides on see, et suhtleksime omavahel lugupidavalt. Enamus meie ühiskonnast lähtub sellest põhimõttest igapäevaselt. Selleks ei ole vaja riiklikke karistusmeetmeid.
Kui me soovime, et Eesti oleks lugupidav ja arvamusterohke ühiskond, peame selle nimel iga päev pingutama ning siinkohal aitavad üksnes inimeste endi suhtumine ning head tavad.
Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna üks suurimaid alusväärtusi ja fundamentaalne inimõigus, millest me peaksime kümne küünega kinni hoidma. Kui me soovime, et Eesti millegi poolest maailmas tõesti silma paistaks, siis olgu selleks sõna-, meedia- ja internetivabadus. Seega, lükkame vihakõne seaduse kõrvale ning tagame ise, et meie vabadused oleksid kaitstud.
Loe täispikka arvamuslugu ERR-ist.
