Vulgaarsuse pjedestaal

„Ma olen absoluutselt seda meelt, et võiks ta välja visata ja talle peksa anda.“
„Ma ootan, kuni Jaanus lahkub, lähen annan talle nurga taga peksa“

Sellest on möödunud ainult neli kuud ja juba kaalutakse teda linnaosavanema kohale. Millise mulje jätab see noortele Eesti poliitilisest kultuurist? Keegi ei tohiks arvata, et poliitilise vastase kõrvaldamine vägivalla teel on normaalne lahendus. Sellise mõtteviisi levik viib meid mitukümmend aastat ajas tagasi – ajastu, mida keegi taga ei igatse.

See rikub ka arusaama poliitilisest vastutusest. A. Tubli astus oma sõnavõtu tõttu tagasi Kesknoorte esimehe kohalt. Oma kirjas noortekogule vabandas ta liiga värvikate kujundite ja ebaõnnestunud naljade eest. Poliitikas on ja jääb alati koht värvikaks sõnakasutuseks, kuid Kesknoorte endise esimehe madalalaubaline vägivallaga ähvardamine ei kuulu kindlasti sinna kategooriasse.

Tõsi, Eesti poliitika vajab töökaid ja visiooniga noori. Kuid me ei tohiks ehitada mingisugust vulgaarsuse pjedestaali, kus edasipürgimiseks on vaja vastaseid mustata ja ähvardada. Sellisel juhul liigub meie poliitiline kultuur ainult allamäge. Eesti noorteühendustes on kümneid noori, kes pingutavad selle nimel, et Eesti elu edendada. Nad tegelevad sisuliste küsimustega ning üritavad õigesti käituda. Ühiskonna vaimset ja moraalset kompassi peaksid kujundama just sellised noored, kes mõistavad sõnade jõudu. See ei tähenda, et Alina Tubli poliitiline karjäär on läbi. Tal on võimalus oma suvekuudel tehtud eksimustest õppust võtta, kuid inimese käitumine ei muutu mõne kuu jooksul.

Suurim teene, mida erakonnad endale teha saavad on enesekriitika säilitamine. Juhul kui Keskerakonnal see omadus puudub, tuleb loota, et Alina Tublil on see säilinud ning ta saab isegi aru, et selle ametikoha vastuvõtmine ei tule kellelegi kasuks. Ei talle, ei poliitilisele kultuurile, ei noortekogudele ega ka Keskerakonnale endale.