Kui me suudame leida ühiskonnas kompromissi jõukamate ja vähem jõukate vahel, on see kasulik kõigile. Selleks ei ole tarvis inimesi vastandada – klassivõitlus jäägu eelmisse sajandisse, kirjutab organisatsiooni IRL Noored aseesimees Karl Sander Kase.

Eestis kehtib solidaarne ravikindlustussüsteem. Solidaarsus tähendab seda, et kellegi ravikindlustusmaksed ehk panus süsteemi ning juurdepääs vajaminevale abile ei sõltu vanusest, sissetulekust või terviseriskidest. Omavahel on solidaarsed vanad ja noored, vaesed ja rikkad ning haiged ja terved inimesed.

Tänased tööealised kasutavad teenuseid vähe, kuid nende brutopalgalt tasutud ravikindlustusmaksed katavad ka maksumaksjate laste ja eakate pereliikmete arstiabi kulud. Kas keegi on kuulnud, kuidas terve inimene kurdab selle üle, et tema motivatsioon teenida kõrgemat palka kannatab seetõttu, et ravikindlustusmaksed lähevad teistele, mittetöötavate või haigete inimeste abistamiseks?

Kui Eesti inimesed on rahul solidaarsusega tervishoius, siis ei tohiks nad olla šokeeritud solidaarsusest maksusüsteemis. Kas 2100 eurot kuus teeniv inimene mõtleb ainult enda rahakotile või võiks ta mõelda ka oma tudengist lapse, ema/isa ja õe/venna peale, kes teenib alla keskmise palga?

Kahjuks jääb mõne poliitiku sõnavõttudest ja blogipostitustest mulje, et elame lõputus liberaalses õuduses, kus iga inimene peab mõtlema ainult iseendale. Konservatiivid väärtustavad kogukonda ning sellest tulenevalt vaadatakse alati enda ninaesisest kaugemale. Nii nagu ravikindlustusmaksed katavad maksumaksjate laste ja eakate pereliikmete arstiabi kulud, aitab tulevast aastast jõustuv tulumaksureform selle jõuka inimese lähedastel või mitte nii lähedastel inimestel igapäevaselt paremini toime tulla.

Palju kära on tehtud sellest, et keskmise/kõrgema sissetulekuga töötajate motivatsioon enam teenida väheneb. Kuidas jääb aga nende inimeste motivatsiooniga, kes teenivad kuus 500–600 eurot? Kas nende motivatsioon ei kannata seetõttu, et praegusel hetkel tulevad nad igakuiselt vaevu ots-otsaga kokku?

Konservatiivne maailmavaade väärtustab tööd ja tööeetikat. Tööl käimisel on lisaks palgale oluline sotsiaalne funktsioon – see aitab hoida ühiskonda sidusana ning pakub inimesele eneseteostusvõimalust ja väljundit. Kui ühiskonnas on liiga palju inimesi, kes ei näe madala palga tõttu tööl käimisel mõtet, siis kaotavad sellest kõik.

Seetõttu ei ole oluline ainult kõrgepalgaliste motiveeritus, vaid ka madalapalgaliste oma. Muidugi on töökohad, mis toodavad rohkem lisandväärtust ja töökohad, mis teevad seda vähem, kuid soov töötada ja panustada, on väärtus iseeneses.

On veider lugeda, kuidas pelgalt ühe maksumuudatuse põhjal väidetakse, et riik kiusab rikkaid ja edukaid inimesi. Ei ole vaja maalida kujutist 2100 eurot teenivast pensionärist, kelle riik paljaks koorib. Kitsaskohtadele tuleb tähelepanu pöörata ja need saab lahendada konstruktiivselt, mitte vastandudes. Erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole meil varamakse. Samuti hinnatakse meie ühiskonnas edasipüüdlikkust, millest annab tõestust nii meediakajastus kui ka tunnustus tublidele Eesti inimestele.

Kui me suudame leida ühiskonnas kompromissi jõukamate ja vähem jõukate vahel, on see kasulik kõigile. Selleks ei ole tarvis inimesi vastandada – klassivõitlus jäägu eelmisse sajandisse.

PS! Selle teksti on kirjutanud inimene, kes peab uue süsteemi tõttu arvutama oma aastast maksuvaba tulu.