ResPublica esimees Karl Sander Kase annab järjekordse ülevaate Riigikogu menetlusse jõudnud plaanitavatest piirangutest kolmandate riikide välistudengitele. Tema sõnul on vajaduspõhise õppetoetuse maksmisest loobumine mõistlik, kuid samal ajal on eelnõus jätkuvalt mitmeid kitsaskohti.
Välistudengeid puudutav eelnõu on viimaks jõudnud Riigikogusse ja Põhiseaduskomisjoni. Esiteks alustan positiivsest ning kasutan selleks Rektorite Nõukogu kommentaari: „On hea meel näha, et uue eelnõu koostamisel on arvesse võetud ülikoolide ja ettevõtjate soovitust mitte piirata välisüliõpilaste töötamist õpingute ajal“. Nagu ma olen varem korduvalt kirjutanud siis see oli üks asjadest, mis mind ja ResPublicat häiris ning mul on hea meel, et sellest töötundide piirangust loobuti.
Mis selles eelnõus veel mõistlikku on?
Ma arvan, et õige on see, et loobutakse kolmandatest riikidest pärit tudengitele vajaduspõhise õppetoetuse maksmisest (vt graafikut) – kui sa tuled teise riiki õppima siis peab sul olema kas teatav omatulu või siis õigus see tulu teenida. Riik peaks toetama ennekõike vähemkindlustatud Eesti perekondadest pärit tudengeid kõrghariduse omandamisel.
Samuti on õige põhimõte, et võõrkeelsel õppekaval õppides tuleb tasuda õppemaksu. Tundub kuidagi veider, et ülikoolid mängivad viimaste aastate jooksul ideega taaskehtestada Eestis õppemaks, kuid samal ajal räägivad, et välistudengitel peaks olema õigus õppida tasuta. Küll tuleb praeguste muudatuste puhul jälgida, et ülikoolidel jääks ühel või teisel kujul alles pakkuda teatud hulgal stipendiume (seda siis tõesti selleks, et meelitada Eestisse talente ja akadeemiliselt võimekaid inimesi).
Mis on selle eelnõu kitsaskohad?
Mind häirib jätkuvalt piirang, mille kohaselt ei arvestata Eestis nõutud elamise aja hulka tähtajalise elamisloaga õppimiseks Eestis viibitud aega. Siin on küsimus, et kui inimene on Eestis 2-3 aastat juba viibinud, siin õppinud, siinsete oludega kohanenud siis kas selline piirang on mõistlik. Sisuliselt ei ole ju vahet, kas inimene on olnud Eestis 2 aastat selleks, et siin töötada või selleks, et siin õppida – loogiliselt võttes omandab ta selle aja jooksul sarnase arusaama siinsetest oludest.
Lisaks võiks üle vaadata tööturu piirangud. Näiteks on seal sees nõue, mille kohaselt ei saa ettevõtja registreerida kolmandast riigist pärit lühiajalist töötajad juhul kui ta on viimase 12 kuu jooksul koondanud täistööajaga töökoha, mille täitmist lühiajaline töötaja alustaks. Arvestades kui kiiresti muutuvad olud erasektoris ei ole selline range piirang piisavalt paindlik. Samuti tasuks kuulata ka tööandjate soovitusi seoses teiste plaanitavate muudatustega.
Septembris osales Karl Sander Kase Estonishing Evenings ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu poolt korraldatud paneelis „Foreign students IN or OUT?“ Foto: Arya Hirv
