Reformierakonna ettepanek kodakondsusseaduse muutmiseks on näide sellest, kuidas see erakond pole võimeline ajama pikaajalist ja järjepidevat poliitikat. Tegemist on järjekordse eelnõuga, mis on ainult ajendatud valimistsüklist, mitte Eesti riigi pikaajalistest huvidest.
Pikaajalises vaates asetaks topeltkodakondsuse lubamine Eesti riigi keerulisse olukorda. Kahtlemata tuleb kõiki põhjendusi kaaluda, aga peame hindama ka võimalikke tagajärgi. Näeme naaberriigi Soome kogemusest, kus topeltkodakondsusest kaitseväelaste probleem on kujunenud tõsiseks mureks Soome võimudele.
Topeteltkodakondsus on mingil määral paratamatu peaaegu igas riigis, isegi neis, kus seadus seda ei luba. See ei tähenda, et riik peaks topeltkodakondsust soosima. Vastupidi, isegi need riigid, kes topeltkodakondsust tunnustavad, üritavad seda piirata. Topeltkodakondsuse laiendamine on Eestile kahjulik ja võib osutuda ohuks meie julgeolekule, kui see muutub massiliseks. Ainuüksi eelnõus väljatoodud subjektiivsete riikide valik on ohumärk, sest see avab ukse paljudeks erinevateks kohtuvaidlusteks. Kohus võib otsustada laiendada riikide ringi, kellega topeltkodakondsus oleks lubatud, millele lisandub erinevate riikide diplomaatiline surve.
Kodakondsus ei taga patriotismi ja isamaalisust
Topeltkodakondsus suurendab inimeste valikuvõimalust. Selle abil on lihtsam reisida, saada sotsiaalseid hüvesid ja töötada. Teisalt tekitab see probleeme nagu näiteks topeltmaksustamise oht ja kaitseväekohustuse täitmine. Kodakondsus ei ole ainult õigus, vaid ka vastutus riigi ees. Kodakondsus on inimese ja riigi vaheline leping, kuid topeltkodakondsus tähendab isiku samasugust lepingut mitme erineva riigiga. See asetab inimese ja riigi kahvlisse, sest riigil on kohustus seda inimest kaitsta, kuid samas on isikul kohustused mitme erineva riigi ees.
Keit Pentus-Rosimannuse arvamuslugu on näide sellest, kuidas kodakondsust nähakse ainult õiguse, aga mitte kohustusena. Samuti ei kaasne kodakondsuse saamisega alati patriotism oma kodumaa vastu. Seda nii sünnijärgse kui ka naturalisatsiooni korras saadud kodakondsuse puhul. Heaks näiteks isamaalisuse ja kodakondsuse vastuolust on Yana Toomi eriliste teenete eest saadud kodakondsus.
Vigade parandus
Teine osa Reformierakonna ettepanekust puudutab eriliste teenete eest saadud kodakondsuse ära võtmist. Seda võib pidada omamoodi Reformierakonna vigade paranduseks. Oli ju Andrus Ansip juhitud Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus see, kelle juhtimisel kiideti heaks ettepanku Yana Toomile kodakondsuse andmiseks.
Probleem on selles, et me ei saa lahendada päevapoliitilisi ebamugavusi seadusemuudatustega. Kodakondsuspoliitika peab lähtuma pikaajalises vaatest ja Eesti riigi huvidest. Pentus-Rosimannus tunnistab oma arvamusloos, et seadusmuudatuse sõnastus on vilets ning see näitab, et Reformierakond ei soovi sisulist muutust poliitikas, vaid teeb oma otsuseid ainult valimistsüklist tulenevalt.
Ütlematagi on selge, et Eesti riik ei saa hakata inimesi represseerima nende poliitiliste vaadete tõttu. Kui meie liberaalid arvavad, et poliitiliste oponentide karistamine sellisel viisil on õige, siis tuleb ainult tõdeda, et Eesti demokraatlikus ühiskonnas ei ole sellistele liberaalidele kohta. Kodakondsuse ära võtmine on äärmuslik samm, mis tuleb astuda ainult riigireetmise, terrorismi ja muuda koletuslike kuritööde korral.
