Märtsis kiitis Läti seim heaks täieliku ülemineku lätikeelsele õppele 2021./2022. õppeaastaks. Üleminekuga alustatakse juba tuleva aasta 1. jaanuarist.
Läti alustas üleminekut kakskeelsele haridusele, mille raames 60% ainetest peab olema läti keeles, juba 2004. aastal. Üleminek oli üsnagi edukas, kuid seda vaid seetõttu, et see oli kindel ja selge hariduspoliitiline suund kindlate eesmärkidega. Eesti alustas üleminekut 2007. aastal ning selle raames koguti häid praktikaid ka Lätilt, kuid millegi tõttu oleme Eestis kaotanud sihi ning hariduspoliitiliselt ei soovita antud teemaga üksikasjalikult tegeleda. Möödaminnes üritatakse poliitiliselt punkte võtta, möödaminnes näiliselt tegeletakse probleemiga, et me pole suutnud reaalsuses minna üle 60% eestikeelsele õppele vene koolides nii, et see oleks efektiivne ja sisuline õpilaste perspektiivist.
Lähtudes Läti kogemusest, on neil mitu sisulist erinevust meiega antud protsessi juhtimisel. Kui Eesti on teinud seadusemuudatuse ning justkui asunud seda täitma, on Läti teinud eelnevalt nii informeerivat tööd õpetajate hulgas, et neid motiveerida, kui ka ettevalmistavat tööd tugitegevuste ja -teenuste sisseseadmisel. Nimelt on Läti motiveerinud töötajaid palgalisaga, kes antud üleminekus kaasa löövad. Kas palgalisa on just õige vahend motiveerimiseks, selle üle annab vaielda, kuid oma töö on see teinud. Samuti on nad loonud kakskeelse hariduse keskused, mille eesmärgiks on korraldada teiste õpetajate koolitust ning koostada vajalikke õppematerjale. Keskustes töötavad kogenumad ning spetsiaalselt koolitatud eksperdid. Läti on võtnud üleminekut tõsiselt ning teinud kõik selleks, et see ka toimiks. Täna on Läti jõudnud sinnamaale, et neil on võimalik alustada üleminekut täielikule riigikeelsele õppele.
Eesti on selles osas täiesti teist teed läinud, mistõttu pole meil piisavalt õpetajaid, kes keelt vajalikul tasemel valdaks ega ka õppematerjale, mis õpinguid toetaks. Seetõttu oleme olukorras, kus õpetajad küll paberil teevad tunde, kuid reaalsuses keel õpilasteni ei jõua. Miks? Kui teil on valida, kas teha ületunde, et koostada ise õpilastele toetavat materjali, et õpilased poleks pidevas stressis, sest eestikeelsetes õppevahendites on liialt keeruline sõnavara, või märkida paberile linnuke, kumba te teeks? Siiski, ei tohi siinkohal olla ülekohtune, on koole, kus õpetajad teevad lisatööd, samuti on koole, kes tegelevad tõsimeeli eestikeelsele õppele üleminekuga ning on omal algatusel integreerinud eestikeelset õpet õppekavva juba alates algklassidest.
Kahjuks on mitmetes koolides õpetajate puudus, kes oleksid võimelised vajalikus mahus ja eesti keeles arusaadavalt õppetööd korraldama. Tänaseks on olemas enesetäiendamise võimalused, kuid selle võimaluse loomiseks läks liiga kaua aega. Keskseks probleemis jääb, et üleminekud on eraldiseisvad protsessid, mis vajavad pidevat tähelepanu ja jõulist juhtimist. Üleminekujuhtimist tuleks teha keskselt, et iga probleem saaks kaardistatud ning leitaks ka kiired ja efektiivsed lahendused. Täna oleme me üleminekut praktiseerinud napilt üle 10 aasta ning probleemid on samad, mis 5 aastat tagasi. See näitab selgelt, et me pole pööranud üleminekule piisavalt tähelepanu. Mis on meie eesmärk, kuhu me jõuda tahame? Tänasel kujul jätkates, ei jõua me ka 10 aasta pärast Lätile järgi kuigi just see peaks olema meie eesmärk.
Täna on oluline endile selgeks teha, mida me täpselt tahame ning mis on meie pikaajaline eesmärk. Kui me soovime järgida Läti eeskuju, peame pöörama eestikeelsele haridusele senisest rohkem tähelepanu ning protsessi selgelt ja jõuliselt juhtima. Ainult see tagab, et 5 aasta pärast oleksime teinud pika sammu edasi. Vastasel juhul tammume jätkuvalt paigal.
