Viimase aja sündmused on pannud mind imestama ja juurdlema selle üle, miks me iseendale seda teeme. Miks me eskaleerime olukordi ning tekitame üksteise vastu vaid viha ja põlgust, kirjutab Isamaa noorteühenduse ResPublica juhatuse liige Sirle Rosenfeldt.
EKRE ja Indrek Tarandi juhtum, ränderaamistiku vastase meeleavalduse juhtum… ma arvan, et see nimekiri on piisav, aitab, rohkem pole vaja. Ma ei kaitse siin üht või teist osapoolt, aga paluksin kõigilt veidi rohkem inimlikkust. Ei ole vaja minna provotseerima olukorras, kus on ette teada, et õhkkond on pingetest paks ning inimeste emotsioonid on kõrgendatud. Ei ole ka tarvis minna kaasa provokatsiooniga, mille eesmärk on olukorra eskaleerimine. Ma ei saa aru, mida me sellest võidame, et ketrame päevast päeva ühte olukorda, kui on selge, et tegemist on emotsioonide ja halva kommunikatsiooniga. Keegi üksteisele tahtlikult ju halba ei soovinud.
Ma arvan, et eestlased pole oma loomult vägivaldsed. Ma arvan, et on palju inimesi, kes täna nõustuvad minuga, et selliste olukordade võimendamine on viinud meid hoopis sammukese lähemale Prantsusmaale. Strasbourgis juhtunu on ehtne näide olukorrast, kus inimene tunneb, et tal pole enam muud väljundit kui vägivald. Kas me sooviksime, et iga kord kui toimub mõni meeleavaldus, järgneb sellele ka vägivallaakt? Meeleavaldused on oluline osa demokraatlikust ühiskonnakorraldusest ja see on üks võimalus kodanikel väljendada oma meelsust. Aga seda saab teha ka rahumeelselt, siiani oleme seda suutnud.
Me ei pea üksteist vihkama ja põlgama. On okei, et inimestel on erinevad arusaamad ja nägemused maailmast.
Igas ühiskonnagrupis on neid, kel soov virutada esimesel võimalusel, niisamuti on neid, kes sooviksid rahumeelselt elada ning väljendada oma meelsust. Teatavasti on meil Eestis siiski vabadus öelda ja mõelda, mida hing ihkab. Küll aga pole au sees teisele oma seisukoha selgeks tegemine rusikatega ja see ei tohikski olla au sees. Aga miskipärast tundub mulle, et just selles suunas me liikumas oleme. Selle fooni loome me ise. Me polariseerume, kes on poolt ja kes on vastu. Kes pooldab Tarandit ja kes EKREt. Siin ei ole musta ja valget, on üks suur hall ala. Ja ma arvan, et peaksime püüdma mõista tänast olukorda, mitte kiirustama hukkamõistuga.
Me ei pea üksteist vihkama ja põlgama. On okei, et inimestel on erinevad arusaamad ja nägemused maailmast. See ei ole maailmalõpp, see on normaalsus. Me ei saagi kõik olla ühesugused, mõelda ja öelda ühtemoodi, kuhu me niimoodi jõuaksime. Nagu kõigi jaoks ei ole maa ümmargune, pole kõigi jaoks ka vägivald lahendus. Aga me ei saa ka näpuga näidata selle inimese peale, kes tunneb, et vägivald on tema ainukene vahend eneseväljenduseks, siin peaksime kõik iseendale otsa vaatama. Millal sa viimati jätsid oma eelarvamused koju ning püüdsid vaadata maailma avatud silmadega?
Ma arvan, et keegi meist ei tahaks olla see ohver, kes peksa saab või kelle peale näpuga näidatakse, aga ehk ei tasuks siis ise täna niimoodi käituda?
Siinkohal ei näitaks ma näpuga ka vaid meedia peale, meedia pakub seda, mida rahvas nõuab. Pakkumise-nõudluse suhe, muud polegi tarvis. Me ise oleme need, kes loovad fooni ja selle, mismoodi meie lapsed tulevikus mingitesse teemadesse ja olukordadesse suhtuvad. Ma arvan, et keegi meist ei tahaks olla see ohver, kes peksa saab või kelle peale näpuga näidatakse, aga ehk ei tasuks siis ise täna niimoodi käituda?
See teema on emotsioonidest tulvil, aga ehk saaksime kasutada siinkohal eestlaslikku ratsionaalsust ja talupoja mõistust. Püüaksime vähem sildistada ja näpuga näidata ning rohkem üksteist mõista. Rohkem sallivust ma paluks (ei, see pole homopropaganda).
Jõuluaeg on tulekul, ehk saaksime võtta selle rahuliku aja ning olla tänulikud, et meil on oma riik, et meil on võimalus oma arvamust avaldada ja mõelda oma mõtteid. Ilma, et need oleks keelatud.
Artikkel ilmus: arvamus.postimees.ee
