Sel nädalal on kolmandale lugemisele minemas isikuandmete kaitse seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on rakendada Eesti õiguses EL-i isikuandmete kaitse üldmäärust ja õiguskaitseasutusi puudutavat direktiivi. 2017. aastal jagas Eesti Freedom House´i ajakirjandusvabaduse indeksis 13.-15. kohta ning organisatsiooni Piirideta Reporterid hinnangul oli Eesti 12. kohal. Neid tabeleid vaadates tasub meeles pidada, et “ülekaalukas avalik huvi“ nõue kehtis ka 2017. aastal.

Ajakirjandus on aga läinud kihama, üle kõige käivad hüüded „meediat suukorvistatakse!“, „meie positsioon ajakirjandusvabaduse tabelites langeb!“ jne. Probleemiks on sõnade trio „ülekaalukas avalik huvi“ ehk siis, et isikuandmeid võib avaldada vaid juhul kui selle osas on „ülekaalukas avalik huvi“. Tegelikkuses ei muutu mitte midagi, kedagi ei suukorvistada, Eesti positsioon kusagil ei lange, kedagi kohtusse ei kaevata.

Senise nõudega jätkamine ei tähenda poliitikute soovi kriitika hulka vähendada. Poliitikuid on seni kritiseeritud ja kritiseeritakse ka edaspidi. Kannatavad aga ka inimesed, kes ei ole igapäevaselt rambivalguses. Just nende inimeste eraelu puutumatust peaks see nõue loodetavasti kaitsma. Kui mitmel korral on ajakirjanduses kistud laiali inimeste elud, pidamata kinni kasvõi kõige elementaarsemast – süütuse presumptsioonist? Kui tihti on inimesed kaotanud sissetulekuallika, pidanud taluma üleliigset meedia tähelepanu ning halvakspanu? Ja kes siis vastutab? Kui ajakirjanik tuleb välja väidetava süüdistusega, mis on küllaltki ühepoolne ning mõjutab isiku igapäevast elu, siis kes selle eest vastutab? Korruptsioonijuhtumeid Eestis kajastatakse ja kajastatakse ka edaspidi. Ometigi peame arvestama, et kuskilt jookseb piir. Seniks, kuni keegi ei vastuta selliste kirjatükkide eest, tuleb kaitsta üksikindiviidi. Heaks näiteks on Eerik-Niiles Krossi võit Äripäeva üle, kus ajakirjanik esitas meelevaldseid väiteid, millel puudus igasugune alus.

Tänases klikimeedia maailmas, pean ma oluliseks, et kiireid klikke tootvaid artikleid tehes vastutaksid ajakirjanikud ka iga oma sõna eest. Kui mina pean vastutama oma sõnade eest, siis mille poolest erineb ajakirjanik minust? Ei saa olla ülemvõimu, et ütlen ja kirjutan, mis vähegi pähe tuleb ja ükskõik, kas nii on või mitte või kuidas see inimese elu mõjutab. Kuhu on kadunud meie meedia professionaalsus, kaalutlev ja analüütiline pool? Teemast kõrvale kaldudes, siis täna olen tarbijana kahtlev iga artikli osas. Kahtlema paneb tihti juba see, kui kiirelt on artiklid online-meedias üles „lükatud“ ilma, et keegi oleks artikli läbi lugenud või pealkirja peale mõelnud. Tihti loen kolm korda pealkirja, enne kui aru saan, mida öelda tahetakse või loen sisu ja juba peale esimest lauset tahaks soovitada tugevat keeletoimetamist.

Rääkides veelkord antud eelnõust siis üheks selle eesmärgiks on ka ühtse õigusraamistiku loomine uurimisasutustes, prokuratuuris, vanglates jm isikuandmete kaitsmise kohta. Seadusega muutub isikuandmete kaitse tõhusamaks, paraneb inimeste võimalus kontrollida, kuidas ja kelle poolt tema isikuandmeid töödeldakse ja kellele edastatakse. See on oluline punkt, sest keegi meist ei tahaks, et meie andmeid saaks suvalistel eesmärkidel töödelda naabri sõber, kes juhuslikult töötab vanglas.

Ühesõnaga, rahulikku meelt ja kaalutlevamat meediapilti!


Artikkel ilmus: epl.delfi.ee