Valimised on tulemas ning erakonnad avalikustavad järjest oma valimisprogramme. Üks murettekitav joon, mis neis avaldub, on meie liberaalsete erakondade tungiv soov sekkuda inimeste eraellu. Selle üheks näiteks on haridussund.
SDE programmis on kirjas: „Pikendame koolikohustust 18-aastaseks saamiseni või kutse omandamiseni“. Reformierakonna programmis on kirjas: „Muudame alushariduse viimase õppeaasta kohustuslikuks“. Varasemalt on ideed kohustuslikust alusharidusest toetanud ka keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps.

Kas lapse kasvatamise eest vastutab riik või lapsevanem?

See on tugevalt ideoloogiline küsimus. Kahe lapse isana leian, et liberaalide katsed sekkuda perekondade õigusesse ise otsustada, tuleb tagasi lükata. Lapsed ja perekonnad on erinevad ning leidub mitmeid erinevaid põhjuseid, miks laps lasteaeda ei lähe. Alushariduse kohustus tähendaks aga seda, et me ei austa neid erinevaid põhjuseid ja seega ei austa ka inimeste valikuvabadust.
Enne kui seame lastele ja lapsevanematele lisakohustusi, tuleb mõelda, miks osad lapsed alusharidusest kõrvale jäävad. Kõigile lastele ei saagi sobida süsteem, kus õpetajatel on vähe aega pühendumiseks igale lapsele individuaalselt. Lisaks looksime me sellise hariduskohustusega uusi raame, kuhu sisse lapsed peavad mahtuma. Need raamid nõuavad aga bürokraatiat ja kontrolli. Selle mõõtmise ja kontrollimise käigus võib minna kaduma aga see kõige olulisem – laps ise.
Riikliku sunni asemel peaksime me looma senisest rohkem võimalusi, et need, kes soovivad panna oma last lasteaeda, seda ka teha saaksid. Viimaste aastate jooksul on loodud senisest enam paindlike lahtiolekuaegadega lasteaiakohti ning sellega tuleb jätkata, sest jäigad lastehoiuvõimalused tabavad eriti valusalt üksikvanemaid ja neid perekondi, kus üks või mõlemad vanemad töötavad ebaregulaarsetel aegadel.

Meil ei ole vaja lükata lapse kasvatamist ja harimist riigi õlgadele

Ma usaldan meie tänast haridussüsteemi aga miks peaks keegi soovima, et lapsi kasvataks vanemate asemel riik? Selle asemel, et võtta lapsed „suure venna“ kaitsva tiiva alla, võiksime pakkuda lastele ja lapsevanematele hoopis senisest enam võimalusi ja tuge, et nad saaksid ja sooviksid oma laste haridusse ise panustada. Riik peaks soosima seda, et lapsevanemad panustaksid enda aega ja teadmisi laste harimiseks. Kohustuslik süsteem teeb aga vastupidist.