Head noored, head elukutselised poliitikud, head arvamusliidrid ja head külalised,
Aitäh Teile sisukate arutelude eest!
Proovime üht mängu, mina ütlen tsitaadi ja Sina tuletad endale meelde, milline lugupeetud poliitik on nõnda oma kolleegile öelnud. Oled Sa valmis?! Läksime!
Kas te mäletate postitust sotsiaalmeedias, millest võisime lugeda sõnu: „Tema, sisserändaja poeg roosast erakonnast, peaks olema üliettevaatlik.“ Või siis: „Käi karu persse!“ – see lause kõlas muide ühel Riigikogu komisjoni istungil.
Meie kultuuriruumi on rikastatud ka lausetega: “Nakatunud raibe, pane end põlema!“; „Ära kaaguta, ole vait!“; Või (vabandan juba ette) „Mis sa vene lits, siin õiendad!“
Kahjuks võiks selle nimekirjaga veel päris pikalt jätkata…
Taolisi pärleid on pildunud oma kehvematel hetkedel Eesti Vabariigi saadikud parlamendis, endised ministrid ja ministeeriumide töötajad. Tuleb tunnistada, et mul oli piinlik neid tsitaate kõvasti ette lugeda. Aga selline see meie 100. aastase vabariigi poliitiline kultuur on.
Ma võtan endale nüüd vabaduse kõlada naiivselt ja liiga idealistlikult. Olen veel noor ja võin seda endale lubada.
Head ministrid, saadikud ja erakondade esindajad. Mõelge korraks tagasi kõigele sellele, mida te kunagi avalikult välja öelnud olete või paberile kirja pannud. Kujutle korraks, et kõik stenogrammidest leitav, kõik tele- ja raadiointervjuud, kõik arvamusartiklid ja kõik debatid, saaks ritta panna üheks raamatuks. Mõnel tuleb see päris paks, teisel peab veidi veel kosuma. Ja kujutlegem hetkeks, et Sinu raamatut peab toimetama Sinu oma ema. Tema ülesanne on punaselt ära märkida kõik lausvaled, kõik pooltõed, kõik laused, mis on mõne isiku suhtes lugupidamatud. Kõik, mis ei ole riigimehelik… Mõtle sellele hetke. Kas Sinu raamatus oleks iga kolmas lehekülg punaselt või ei vajaks see üldse toimetamist? Kas Sul oleks oma ema ees piinlik? Kas saad öelda, et oled oma potensiaali hästi rakendanud? Teinud Eesti elu paremaks?
Teistele ei pea ütlema, mõtle omaette, kuidas päriselt on.
Head noored, kes te unistate tulevikust parlamendis või mõnes ministeeriumis, millised poliitikud te olla soovite? Kas Netflixist tuntud sarja House of Cards tegelaskuju Frank Underwoodilikud, kes keerutab, valetab, skeemitab selleks, et saada oma tahtmine, et tõusta ametiredelil kõrgemale ning hoida verehinnaga võideldud positsiooni?
Või tahaksid Sa olla poliitik, kes räägib ausalt ja südamest ka siis, kui on kehvasti, kui on veidi piinlik ja midagi on valesti läinud? Selline poliitik, kes ei karda ruumi teha uutele, kui tunneb, et aeg on jõundud nii kaugele. Kui tunneb, et on oma panuse parema Eesti nimel andnud ning ootamas on terve põlvkond särtsakamaid ja tublimaid?
Millegipärast arvan, et tean, kuidas enamik teist vastab.
Head ajakirjanikud, kas tõepoolest on klikk uudisel nii palju väärt, et võite naeruvääristada meie riigipeade keeleoskust, selle asemel, et kiita seda, kui professionaalselt värsked ministrid said tähtsa eesistumisega hakkama? Kui ministri asemel oleks Sinu isa või Sinu õde, kas kirjutaksid samamoodi?
Minule õpetas Tartu Ülikoolis Priit Pullerits oma loengutes, et igal uudisel peab olema vähemalt kolm allikat ning faktid peavad olema kontrollitavad. Halliki Harro-Loit rõhutas alati, et kui kedagi süüdistada, siis peab tal olema võimalus vastulauseks. Lisaks sellele õpetati ajakirjandustudengitele, et Su tegevus peab olema kooskõlas ajakirjanduseetika koodeksiga. Selle punkt 1.6. ütleb: “Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon
kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.”
Seda täiendab koodeksi punkt 3.5: “Toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust. Ka juhul kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja, kontrollib toimetus oluliste faktide tõesust.”
Vähemalt korra päevas võime lugeda veebist või isegi paberväljaannetest lugusid, mis ei lange kokku sellega, mida õpetati ülikoolis, ega ka ajakirjanikueetika koodeksiga. Head ajakirjanikud, vaba ajakirjandus on Eestile VÄGA oluline. Hea ajakirjandus rõhub valukohtadele, mitte ei tekita neid juurde. Teeme paremini!
Jah, ma kõlan naiivselt, kui ütlen, et meie noored tahame paremat poliitilist kultuuri. Tahame, et parlamendi liikmed ja ministrid käituksid riigimehelikult. Et oma sõnavõttudes ja otsustes lähtutaks eelkõige Eesti riigi ja tulevaste põlvkondade huvist, mitte isiklikust. Tahame seda, et ajakirjanikud kontrolliksid enda esitatud fakte, mitte ei paiskaks esimest infokildu veebi klikke koguma, sest vajadusel saab ju veebis avaldatult parandada…
Kõlan küll naiivselt, aga ma ei ole nii naiivne, et ma arvaks, et peale tänast kõlavad juba esmaspäevasel Riigikogu istungil ainult lugupidavad sõnavõtud. Et kritiseeritakse ideid ja lahendusi, mitte isikuid. Kindlasti ei juhtu midagi üleöö. On äärmiselt oluline, et mõistaksite, et TEIE olete järgmisele põlvkonnale eeskujuks.
Head poliitikud, paljuski on teie teha see, millisteks riigimeesteks või naisteks tänased noored kujunevad. Head ajakirjanikud, paljuski on teie teha see, et asjalikud ja tublid noored tahaksid üldse poliitikasse tulla. Eesti vajab tublisid noori, kes tahaksid tuleviku kujundamisel kaasa rääkida. Ägem hirmutagem neid ära!
Meil kõigil on oma roll selles, et rahvast poliitilised teemad ei huvita ning seadusi loovad labased ning räuskavad poliitikud. Süüst ei ole puhas ükski erakond ega ükski meediaväljaanne. Hea külaline, mõtle enda rollile, kui täna siit koju sõidad.
Lõpetan oma tänase sõnavõtu meie oma noore Sarah Särava sõnadega. Sarah ei saanud kahjuks ise täna siia tulla, aga eelmisel suvel Hirvepargis peetud kõnes ütles ta nõnda: “Ülearusest kriitikast tekkinud avalik laimamine ei tohi saada takistuseks mõne südika, aga võibolla veel areneva kodaniku teotahtes! Jah, meil on vabadus olla aus ja öelda, mida arvame, aga kuhu on kadunud taktitundelisus? Kas me mitte ei kipu liialt tihti unustama austust ja õiglust oma inimeste olemuse ja tegude suunas? Meil on nii palju, mida hinnata ning mida uhkusega omaks tunnistada ning mida juurde anda!”
