Märtsis leidis aset mitu sündmust, mille keskmeks oli keskkond, kliima soojenemine ning reostus. Haripunkti jõudis Rootsi koolitüdruku Greta tegevusest alguse saanud ahelreaktsioon, mille tulemusel streikisid 15.märtsil tuhanded noored üle kogu Euroopa.

Iseenesest pole nendes aktsioonides midagi uut – juba 1992. aastal võttis Rios maailma liidrite kogunemisel publiku tummaks 9-aastane Kanada tüdruk Severn Cullis-Suzuki. Sõnum oli sama, mis tuhandetel tänavatele tulnud noortel praegugi – võitlen oma tuleviku eest ning inimkond peab oma eluviisi muutma.Tänavatele tulnud noortel on energia ja emotsioon, kuid lihtsalt jalgade trampimine pole lahendus. Peame mõtlema, kuidas just enda oludes langetada kõige paremaid keskkonda, inimesi ja majandust arvestavaid otsuseid. Kuidas muutuda kõige loodussõbralikumaks riigiks?

Fosforiidisõjast kerkis revolutsioon

Enda minevikust teame, et just looduse kaitsmine on inimesi aktiviseerinud. Omal ajal oli märgiline Lahemaa rahvuspargi loomine ning laulva revolutsiooni soojendusesinejaks võib omamoodi pidada ka fosforiidisõda. Tollal ühendas eestlasi soov kaitsta Eesti loodust Nõukogude võimu haarde eest. NSVL-i ajal rasketööstuse eelisarendamise tõttu tehtud keskkonnakahju on tänaseni emotsionaalne teema. See, et loodus on meie inimestele tähtis, on tõestanud nii kaugem minevik kui ka hiljutisemad sündmused. Meenutagem kasvõi tselluloositehase planeeringut, mis tõi Emajõe kaldale tuhandeid inimesi.

Ometigi on Eestis olukord parem kui mujal maailmas. Moodsaks tarbimisühiskonnaks oleme kujunenud alles hiljuti ning tehtud kahju on väiksem kui vanemates kapitalistlikes ühiskondades. Meie inimesed eelistavad kohalikke kaupu – nii toidukraami kui ka kergetööstustooteid. Julgen väita, et keskmine Eesti tarbija paneb tähele, mida ta omale ostukorvi laob. Suitsupääsukese logo Eesti toidukaupadel on tuttav juba aastakümneid. Meeleavaldustel nõutakse siiski konkreetsemaid ja kiiremaid samme valitsustelt. Mida tipppoliitikud siis otsustanud on?

Nairobi eeskuju

Märtsis kogunesid Nairobis ÜRO Keskkonnaassambleel kõigi maailma riikide keskkonnaministrid. Arutati pealtnäha mitteatraktiivset teemat “innovaatilised lahendused keskkondlike väljakutsete lahendamiseks ja jätkusuutlike tootmis- ja tarbimislahenduste loomiseks”. Seda assambleed juhtis Eesti keskkonnaminister Siim Kiisler. Sellel assambleel võeti vastu 26 resolutsiooni – esimest korda ajaloos räägiti assambleel ühekordsete plastmasstoodete keelustamisest, mis on märkimisväärne edasiminek, arvestades millised riigid Nairobis läbirääkimislaua taga kohal olid.

Vahel tabab eurooplasi mujal maailmas reisides pettumus – meie sorteerime prügi korrektselt, tagastame taara, samal ajal kui mujal maailmas valitseb suhtumine „pärast mind tulgu või veeuputus“. Samas on ka teistsugune vaatenurk, mille avab Siim Kiisleri intervjuu ERR-ile pärast Nairobist naasmist. Kiisler tõi välja, et assambleel arutletu vastu tundsid huvi pea kõik suured rahvusvahelised meediakanalid alates Reutersist ja lõpetades AL Jazeeraga, kuid Eesti meediat huvitas ainult üks video, kus keskkonnaminister DJ rollis „plaati keerutas“.

Biokütus on viga

Me oleme teinud keskkonnapoliitikas edusamme. Eelmise aasta detsembris tegi Euroopa Liit ühekordsete plastmasstooteid keelustava otsuse. Tallinn keelustab väliüritustel ühekordse plastiku kasutamise juba selle aasta sügisest. Samal ajal on ka möödalaske nagu näiteks ELi otsus segada kütuse hulka kohustuslikus korras biokütust. Biokütuse tootmiseks kasutatavat põllumaad saaks hoopis paremini kasutada toidutootmiseks.

Üks on kindel. See, et me käsitleme täna keskkonnateemasid suuremal skaalal kui kunagi varem on märk inimkonna edusammudest. Me ei märka ainult meie tegevuse mõju enda tagahoovis, vaid ka teistes riikides ning üritame leida lahendusi ühiselt. Keskkonnateemad on selleks, et jääda ning vastused keerulistele küsimustele peaks enda jaoks läbi mõtlema kõik poliitilised parteid, riigijuhid, kohaliku tasandi poliitikud, ametnikud, organisatsioonid, ning ka inimesed ise.

Artikkel ilmus: epl.delfi.ee