Isamaa Noorteühendus ResPublica esimehe Karl Sander Kase annab ülevaate valitsuserekondade poolt kokku lepitud välistudengeid puudutavatest muudatustest. Tema sõnul on sisulised vaidlused alles ees.

Lühike ülevaade tänastest kokkulepetest, edasistest vaidluskohtadest ning üks sisuline ettepanek seoses välistudengitele plaanitavate piirangutega.

Täna räägitakse palju välistööjõust ja sellest, et valitsuse otsusega taastati kriiseelne olukord seoses välistööjõuga. Valitsuse kokkuleppes lepiti kokku ka tingimuste muutmises välisüliõpilastele. Ühelt poolt piiratakse pererännet (välisüliõpilasega saavad riiki kaasa tulla ainult alaealised lapsed) ning teise tingimusena kehtestatakse, et kolmandast riigist pärit üliõpilane peab riigist lahkuma 30 päeva jooksul juhul kui ta eksmatrikuleeritakse. Sisuliselt on nende muudatuste eesmärk see, et inimene viibiks Eestis õigel eesmärgil, mitte ei kasutaks õpirännet muudel eesmärkidel.

Need tudengeid puudutavad muudatused tulevad lauale sügisel ning nendega koos ootab ees mitu põhimõttelist arutelu. Ma olen korduvalt olnud kriitiline siseministri poolt välja käidud töötundide piirangu osas (16 tundi nädalas). Ligi 3000 kolmandate riikide välistudengist saadeti möödunud aastal riigist välja 156, kes ei täitnud oma õpirände tingimusi. See näitab, et välistudengite õpingute katkestamise määr on madal. Teades, et hetkel töötab ligi 50% välistudengitest on töötundide piirang pigem selline ilus loosung, mida ei ole võimalik sisuliselt kontrollida ning mille kehtestamisel ei ole mõtet.

Täna valitsuses kokku lepitud punkt, et välistudeng eksmatrikuleeritakse juhul kui tal riigis viibimise õiguslik alus puudub võiks sisuliselt tähendada seda, et töötundide nõue kaotab oma mõtte. Kui välistudeng ei suuda enda õpingute ja töö vahel tasakaalu leida tuleb tal riigist lahkuda. Samas jääb võimalus töötada alles neile, kes soovivad ja suudavad seda teha õpingute kõrvalt teha.

Teine paljuräägitud punkt, milles veel kokkulepet ei ole, puudutab keskmise palga nõude kehtestamist välistudengitele pärast ülikooli lõpetamist. Nagu ma varem välja olen toonud on selline nõue ebarealistlik, sest isegi kohalikud kuni 25-aastased tudengid ei teeni Eesti keskmist palka. Samas moodustavad bakalaureuse tudengid ca 40% välistudengitest (need on tinglikult „noored tudengid“). Lisaks tasub arvestada, et välismaalase sissetulek pärast ülikooli lõpetamist on madalam kui kohalikel ning magistriõppe lõpetanute hulgas on palgalõhe lausa 18%.

Kui arvestada, et suurema osa meie välistudengitest moodustavad magistriõppe tudengid siis mõjutaks ükskõik millise palgakriteeriumi kehtestamine tugevalt meie tööjõuturgu. Sellele lisandub veel vaidlus elamislubade küsimuses. Kas kõrgkooli lõpetanud välistudengile tagatakse, et juhul kui ta soovib Eestisse püsivalt elama jääda siis arvestatakse elamisloa taotlusel ka seda perioodi, mis ta veetis Eestis õpingute käigus või mitte.

Need tööturu võimalused õppimise ajal või pärast õpingute lõpetamist mõjutavad olulisel määral kolmandate riikide tudengite motivatsiooni Eestisse õppima tulla. Need on põhimõttelised ja sisulised vaidlused mis ootavad alles ees. Ükskõik kui palju EKRE täna ei räägi sellest et nad on saavutanud mingi suure võidu on tegelikud küsimused mis välistudengeid puudutavad alles ees.

Pakun siia ka ühe ettepaneku mida võiks kaaluda. Kui probleemiks on kohanemine ja integratsioon siis oleks ju kõige lihtsam kunstlike ning raskesti kontrollitavate palganõuete asemel kehtestada hoopis keeleoskust puudutava nõue. Nt kolmandatest riikidest pärit bakalaureuseõpingud lõpetanud välistudengid saaksid Eestisse jääda pikemaks ajaks juhul kui nad täidavad kodakondsuseksamile sarnase (lihtsamas vormis) keele ja kultuuri testi. Selline meede võiks teoorias võtta maha hirmud suuremahulise sisserände ees.

Mis puudutab neid asju, mida EKRE täna töövõitutena serveerib siis need on tegelikult punktid, kus koalitsioonierakondadel ei olnud suuri eriarvamusi.

— Ma arvan, et Eestis ei ole ühtegi erakonda kes ei arvaks, et välismaalase riigis viibimise tegelik eesmärk peaks ühilduma ametliku eesmärgiga. Kokku lepitud punktid aitavad seda saavutada.
— See, et eestikeelne õpe oleks tasuta ja muukeelsed õppekavad tasulised on juba aastaid räägitud punkt (eelmine samm selles suunas astuti 2017. ülikoolide halduslepingute avamisega). Küsimus on selles, kas ja kuidas suudetakse see ka päriselus tagada.

PS: kirjutan neid mõtteid Isamaa Noorteühendus ResPublica esimehena