Karl Sander Kase
Tunnustan presidenti selle eest, et ta vaatab noorte poole, kuid see pole põhjus, miks me peaksime unustama kõik ülejäänud Eestis elavad inimesed, kirjutab organisatsiooni IRL Noored aseesimees Karl Sander Kase.
Vabariigi presidendil on rida õigusi ja kohustusi. Lisaks sümboolsele rollile ja esindusülesannetele on tal ka sõnaõigus poliitilises elus. Kõnede ja otsuste arvu põhjal võib väita, et president on seda õigust ka kasutanud. Hulk neist on leidnud ka laialdast kõlapinda või lausa vastuseisu.
Põhjus võib olla minu nooruses, kuid ma ei mäleta, et eelmised riigipead oleksid pidanud oma sõnade tagajärgedega nii palju rinda pistma. Iga Eesti Vabariigi President on oma ametiaja jooksul peegeldanud meie ühiskonna soove, murekohti ja eesmärke, seetõttu pole üllatuseks, et Kersti Kaljulaid on riigipeaks ajal, mil ühiskonnas valitseb terav konflikt.
Sellises keerulises olukorras ei tohiks loota ainult presidendi isikule, vaid tervele institutsioonile, mille üheks osaks on nõunikud. Juba vanakreeka filosoof Sokrates on öelnud: «Hea nõuandja on parem kui igasugune varandus». Sellest tulenevalt peaks Kersti Kaljulaid oma varanduse väärtust kriitilise pilguga hindama.
Arvestades tema tõekspidamisi, on mõistetav, et Kersti Kaljulaid keeldus presidendi ametisse astumisel tänujumalateenistusest kirikus. Seda erinevalt oma eelkäijatest. Sellele sammule järgnes väide väljaandele Meie Maa, et jõulud ja kirik ei käi kokku.
Küsimus ei ole presidendi ilmalikkuses, vaid selles, et kümnete tuhandete eestlaste jaoks on jõulud ja kirik väga tihedalt seotud. Kindlasti ei aidanud lõhet ületada asjaolu, et presidendi esimeseks ja seni ka viimaseks kirikukülastuseks valiti Harju-Risti kirik, kus koguduse õpetajaks on kooseluseaduse toetaja Annika Laats, kelle seisukoht on risti vastupidine Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku positsiooniga. Selle asemel, et erinevaid kogukondi ühendada, muudavad sellised sammud konflikti veelgi teravamaks.
Presidendi nõunike ülesanne on aidata langetada otsuseid oma kogemuste ja teadmiste abil. Kahjuks valitseb usu ja kirikuelu osas sügav põlvkondadevaheline lõhe – nooremad inimesed on kirikust kaugenenud. Langetatud otsuste valguses pole üllatav näha, et presidendi kuuest nõunikust on ainult ühel vanust rohkem kui 40 aastat. Sellistes küsimustes peab säilitama tasakaalu ja mõõdutunde ning seetõttu on oluline, et otsustusprotsessi kaasatakse nii vanemaid kui ka nooremaid nõunikke.
Selga ei tohiks keerata vanematele põlvkondadele
Meie president ja tema nõunikud on suunanud mitu oma kõnet noortele ning võib julgelt väita, et nad seisavad näoga noorte poole, kuid seda tehes ei tohiks keerata selga vanematele inimestele. See põlvkondade vastandumine on avaldunud mitmel korral.
Seoses aasta ema valimisega kommenteeris president, et Eestis sünnib ainult kolmandik lapsi abieludes ning et peremudel ei määra, kas vanemana õnnestutakse või mitte. Tõsi, abielu kui institutsioon ei ole paljudele noortele oluline, kuid see ei pisenda kuidagi abielu tähtsust neile, kes seda oluliseks peavad.
Samuti leidis teravat vastukaja presidendi väljaütlemine: «Mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv.». Mälestus lapsepõlvest kõikide murede ja rõõmudega on väärtus, mida ei tohiks üheltki inimeselt ära võtta. Minu põlvkond – taasiseseisvunud Eestis sündinud noored, on nõukogude aega kogenud ainult lugude, raamatute ja filmide vahendusel ning seetõttu ei riiva sellised sõnavõtud meie lapsepõlve, kuid need sõnad puudutavad sadu tuhandeid inimesi, kes suutsid oma lapsepõlvest rõõmu tunda.
Kahe lapse isana võin väita, et toreda lapsepõlve tagavad pere ja lähedaste toetus, mitte riigikord. Pole üllatav, et samad inimesed, keda häiris ülalpool mainitu, tundsid end puudutatuna ka sellest, kui pärast presidendi uusaastatervitust jäeti ETV teleprogrammis esitamata Eesti riigihümn.
Mina soovin, et Eesti Vabariigi juubel mööduks rõõmu ja pidustuste saatel, mitte lõputu kaevikusõjana. Sellest tulenevalt teeksin presidendile ettepaneku kaaluda uue meeskonna loomist.
Esimeste protestide peale võttis sõna presidendi avalike suhete nõunik Taavi Linnamäe, keda hümni ärajäämine ei häirinud, kuid päev hiljem avaldas president kahetsust, et selline otsus langetati. Kõigi eelnevalt toodud näidete puhul oleks kulunud presidendile ära mõne elukogenuma nõuniku tugi. Heas meeskonnas on arvamuste paljusus au sees ning ainult nii saab langetata otsuseid, mis arvestavad erinevate huvidega.
Lennart Meri on öelnud: «Vigadel on niisugused omadused, et inimene kipub ühte viga teise veaga varjama, mistõttu teine viga peab alati suurem olema kui esimene.» Kui kõik eelnevad näited illustreerivad põlvkondadevahelise lõhe süvendamist, siis Ojasoo juhtumi valguses on saadud hakkama näiliselt võimatuga – samale poole rindejoont on suudetud tuua EKRE ja Feministeerium. Kusjuures tundub, et selle võlutriki sooritasid presidendi noored nõunikud mängleva kergusega.
Mina soovin, et Eesti Vabariigi juubel mööduks rõõmu ja pidustuste saatel, mitte lõputu kaevikusõjana. Sellest tulenevalt teeksin presidendile ettepaneku kaaluda uue meeskonna loomist. Tunnustan presidenti selle eest, et ta vaatab noorte poole, kuid see pole põhjus, miks me peaksime unustama kõik ülejäänud Eestis elavad inimesed.
Kindlasti peaks majandusnõuniku kohal jätkama Heido Vitsur, kelle valdkonnas pole tekkinud ühtegi ebakõla. Huvitaval kombel on Vitsur ainuke, kes on presidendist vanem ja elukogenum. Uus nõunike koosseis peaks olema paremini tasakaalustatud ning artiklis esile toodud näidete põhjal mängib siin olulist rolli ka inimeste vanus.
