On tervitatav, et välja on tuldud kalkulaatoriga, mis võrdleb erinevaid pensionisüsteeme, kuid meie tänaste noorte tulevikus saadavat pensionit ei saa kasvatada kunstlikult laboritingimustes, kirjutab Isamaa noorteühenduse ResPublica aseesimees Karl Sander Kase.
Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja on töötanud välja pensionikalkulaatori, mis näitab tema hinnangul, et senine kohustuslik II pensionisammas peab alles jääma. Väidetavalt tagab just selline süsteem tulevikus kõige parema pensioni. Paraku põhineb Oja ennustus eeldusel, et 20-aastane noor töötab keskmise palga eest ja 50 aastat järjest. Mudelis ei arvestata töötust ja paljusid teisi asjaolusid, mis mõjutavad tulevast pensionäri. Tegemist on katseklaasis kasvatatud pensioniga, mis ei vasta tegelikkusele.
Noor inimene ei teeni keskmist palka
Selle prognoosi absurdsuse illustreerimiseks alustaksin isikliku kogemusega. Minu esimene töötasu täisealisena oli miinimumpalgaga töö ülikooliõpingute kõrvalt, mis tähendas toona 320 euro suurust brutopalka. Sellele järgnenud töökohal palk küll kahekordistus, kuid läks mitu aastat, enne kui jõudsin riigi keskmise palgani. Selles ei ole midagi üllatavat – statistika näitab, et alla 25-aastaste brutotulu on võrreldes teiste vanusrühmadega madalam. Noorte keskmine brutotulu moodustab vähem kui 70 protsenti riiklikust keskmisest.
Lisaks ei ole muutunud asjaolu, et inimene saavutab oma kõrgeima sissetuleku keskeas ning sealt edasi ootab juba langus ja vanuseline diskrimineerimine. Vaatamata tänasele olukorrale, kus ettevõtjad kurdavad töökäte puuduse üle, on kurb reaalsus, et pensionieale lähenev inimene ei ole tööturule oodatud. Kusjuures, pensionieelik jõuab sissetuleku taseme poolest tagasi punkti, kust ta tööturule sisenes – pensionieelikute sissetulek on napilt kõrgem kui eelnevalt mainitud noortel.
Tööhõive on oluline
Seesama, terve oma tööealise elu keskmist palka teeniv inimene, suudab Oja prognoosi järgi käia ka 50 aastat täiskohaga tööl.
Siinkohal tasub minna ajas ligikaudu 10 aastat tagasi, mil Eestit raputas lähiajaloo üks suuremaid majanduskriise. 2009. aasta kolmandas kvartalis tõusis töötuse määr ligikaudu 15 protsendini, mis tähendas ühtlasi Eesti taasiseseisvusaja suurimat töötute arvu. Kusjuures noorte töötuse määr tõusis koguni 29 protsendini. Pikaajaliste kriisidega kasvab paratamatult ka nende inimeste arv, kes kaotavad lootuse ning kes ei pruugigi seetõttu aastaid tööturule naasta.
Kriisiolukorda võib ju käsitleda erandina, kuid eluea vältel saadavad inimest ka kõikvõimalikud terviseprobleemid ning teised tööturu ebastabiilsused. Nende kõikide asjaoludega peab meie pensionisüsteem ka arvestama.
Pensionit ei saa kasvatada laboritingimustes
Eeltoodud näidete eesmärk ei ole summutada pensionisüsteemi ümber toimuvat debatti. On tervitatav, et välja on tuldud kalkulaatoriga, mis võrdleb erinevaid pensionisüsteeme, kuid meie tänaste noorte tulevikus saadavat pensionit ei saa kasvatada kunstlikult laboritingimustes. Igasugused analüüsid, mis lubavad helget tulevikku olenemata tegelikust elust ning mis ignoreerivad meie senist pensionifondide ajalugu ja senist tootlust, uinutavad inimeste valvsust. Ükskõiksuse ja rahulolu asemel on meil on vaja, et need inimesed, keda tänased/homsed pensionisüsteemi muudatused enim mõjutavad oleksid süsteemi kitsaskohtade suurimad kriitikud.
Artikkel ilmus: arvamus.postimees.ee
