Kevad äratab paljudes soovi vahetada auto ja parkimisprobleemid hoopis jalgratta vastu. Mõte on ilus, kuid selleks, et Tallinnas midagi sellist ette võtta, on vaja  tavapärasest rohkem julgust ja pealehakkamist. Tallinna rattakogukond on juba aastaid võidelnud selle eest, et rattaga sõitmine oleks normaalne tegevus mitte enesetapuga võrdsustatud aktsioon.

2011. aastal alguse saanud Tallinna jalgrattanädal on iga aastaga kokku meelitanud üha rohkem ja rohkem osalisi. Kergliiklusteede rajamine on populaarne ka poliitikute seas – kulu pole meeletult suur, kuid tulemuseks on üks väga konkreetne asi, millele osutada enne järgmisi valimisi: „Mina tegin, järelikult olen tegija!“. Ometi ei ole tänase olukorraga rahul ei ratturid ega arhitektid. Ahitekte ei kaasata enamasti kergliiklusteede projekteerimisse ning rajatud teede esteetiline väärtus on olematu.

Tallinna linnal on olemas omaette rattastrateegia, mis on üks põhjalik ja hästi ülesehitatud juhendmaterjal, mida tuleks linnaplaneerimise juures kasutada. Selle dokumendi elu sarnaneb paraku paljude teiste strateegiadokumentide saatusega.  Vabaühenduste esindajad rõõmustavad, et lõpuks kaasatakse ka neid otsustusprotsessidesse. Nad annavad ära oma hinge, aja ja viimsegi vaimujõu, et välja töötada võimalikult hea visioon, kuid paraku tehakse päeva lõpuks otsused lähtuvalt poliitilisest suvast, mitte aastate jooksul välja töötatud strateegiadokumendist.

Tallinna linn otsustas juba 2001. aasta üldplaneeringus ja 2010 koostatud transpordi arengukavas, et kesklinn peab kuuluma jalakäijatele ja jalgratturitele. Sellele järgnenud aastatel on ellu viidud sadu uusi projekte ja arendusi, kuid jalgrattasõit kesklinnas on täna samasugune surmalõks kui 2001. aastal. Võimalik, et toona oli kaherattalisel liiklemine isegi ohutum, sest tänavatel oli autosid mõnevõrra vähem.

Isegi rohelise abilinnapea Izmailova seisukohad ja tegevus pehmenesid pärast abilinnapeaks saamist kiiresti. Tema varasem metsik võitlus uute projektidega nagu Reidi tee, muutus päevapealt kui mängu tulid päevapoliitilised huvid. Pärast rohelise abilinnapea kahe aasta pikkust tegevust oleme endiselt olukorras, kus  ka 2019. aastal ei rajata kesklinna ühtegi uut rattateed. Mitmed varem mainitud arengustrateegiad aga rõhuvad, et rattaliikluse toetamiseks tuleb alustada kesklinna ratta- ja jalakäijasõbralikuks muutmisest. Hetkel on linnavõimu suhtumine lihtne, et sõida rattaga kui soovid, aga tee seda ainult äärelinnas meelelahutusliku tegevusena. Igapäevaseks liikumiseks on ohutum valida mõnu muu liikumisviis.

Selline suhtumine on viinud selleni, et mitmed linnaruumi planeerijad on heitnud praegusele linnaplaneerimise juhile Ignar Fjukile ette vanamoodsaid vaateid. On seatud isegi kahtluse alla, kas Fjuk on üldse kursis Tallinna rattastrateegias mainituga ning kas ta teab, kuidas tuleks strateegiatega reaalses töös arvestada?

Kõige eelneva põhjal pole üllatav, et Tallinnas on rattaga sõitjate osakaal vaid 2%. Samal ajal meie naaberlinnas Helsingis on see juba 10%. Mida meie põhjanaabrid siis teisti teevad? Erinevalt Tallinna linnajuhtidest, lähtuvad nemad parimatest planeerimis- ja kaasamistavadest ning pärast planeerimist viivad nad head ideed ka ellu. Miks raiskame aga meie nii paljude inimeste tööd ja aega erinevate nõuannete väljatöötamise peale kui meil ei ole plaanis neid isegi kuulda võtta?

Tallinn peaks näitama avalikult ja läbipaistvalt, kes ja kuidas tagab, et aastaks 2027 oleks Tallinnas rattaliiklus kõigist liikumistest 11% nii nagu planeeritud.

See põhimõte peaks kehtima ka kõigi teiste arengustrateegiate kohta. Kui oleme juba vaevaks võtnud strateegia luua, tuleks ka läbi mõelda, kes ja kuidas tagab, et kokkulepitut järgitakse. Häid näiteid planeerimisest ja elluviimisest leidub naabruses küllaga (Stockholm, Helsingi) ning paljud neist lahendustest ei nõua kogu linna pea peale pööramist. Soovitaks Tallinna linnal just neid lihtsamaid lahendusi julgelt katsetada!


Artikkel ilmus: epl.delfi.ee