Kaarel Tarandi arvamuslugu tänases Õpetajate lehes „Parteidele kaotatud lapsed“ maalib pildi õõvastavast maailmast, kus erakondade noortekogudes tehakse ideoloogilist ajupesu ning noored inimesed müüvad parteile oma hinge, kõik selleks, et saada ühel päeval täieõiguslikuks poliitikuks.
Kujund on võimas, aga üleskutse suhtuda noorsoo poliitilisse hügieeni sama tõsiselt kui õigeaegsesse seksuaalkasvatusse, viib asja absurdini.
Milline on meie ettekujutlus ühiskonnast?
Meie ja lääneühiskonna üks suurimaid probleeme on noorte vähene ühiskondlik aktiivsus. Seda nii vabatahtlikus töös kui ka avaliku arvamuse ja poliitikate kujundamisel. Vananevates ühiskondades on oht, et poliitika „hallipäistub“. Pole üllatus, et poliitikud tantsivad valijaskonna soovide järgi ning kuna keskmine valija on 40ndates, siis suunab erakond oma fookuse sinna.
Mida rohkem on meie ühiskonnas eakaid inimesi, seda vähem pööratakse tähelepanu noorte soovidele ja sihtidele. Seda näitasid ka möödunud aasta valimised, kus erakondade arusaam noortepoliitikast piirdus rulaparkide rajamisega. Ainuke viis, kuidas meie suudame säilitada ühiskonnas mingisugusegi tasakaalu eakate ja noorte soovide vahel on see, kui noored näitavad üles suuremat aktiivsust ühiskondlikus elus kaasa rääkimises. Me ei tohi unustada, et täna langetatud otsused mõjutavad kõige enam just noori, sest meie peame nende otsuste tagajärgedega elama aastakümneid. Ennetustööga on kordades kergem tegeleda kui tulekahju kustutamisega. Seetõttu peavad noored tegema oma hääle kuuldavaks täna, mitte paarikümne aasta pärast.
Erakondade noorteorganisatsioonid
Tarand räägib 1990ndatel loodud reeglitest, mille tulemusena tekkisid Eestis massierakonnad ning selle pahelise kõrvalnähuna (!) ka erakondade noortekogud. Ning selle tulemusena juhivad tänasel päeval riiki rahvakeeli „poliitbroilerid“ – inimesed, kelle arusaam tööandjast on erakonna peakontor. Kui me räägime kodanikukasvatusest, vastutustundlikust ja eeskujulikust ühiskonna liikmest, siis selle nägemuse juurde kuulub ka võime rääkida kaasa ühiskondlikult olulistel teemadel.
Riikliku õppekava järgi peaks põhikooli lõpetanud inimene:
- teadma, kuidas osaleda poliitika kujundamises kohalikul ja riiklikul tasandil;
- väärtustama inimõigusi ja demokraatia põhimõtteid: seaduslikkust, vabaduse ja vastutuse seost;
- toimima demokraatia põhimõtteid arvestades.
Eesti erakondade noorteorganisatsioonide tegevus peegeldab neid põhimõtteid ning tihtipeale kompenseerivad need haridussüsteemi vähest panust poliitkasvatusse. Kui meie haridussüsteem on seadnud sihiks keskenduda senisest enam praktikale, mitte ainult teooriale, siis on noorteühendused selleks kõige õigem lahendus.
Noorteorganisatsioonid pakuvad võimalust olla poliitika subjekt, mitte objekt, ning tänu sellele tekib noortel võimalus ise poliitikat suunata ja kujundada. Ja on ainult positiivne, et väga paljud seda võimalust ka kasutavad. Vähemalt IRLis on noorteorganisatsiooni liikmed kaasatud programmi koostamisse ning oodatud ka igapäeva küsimustes kaasa rääkima ning arvamust avaldama.
Politoloog Alar Kilp juhtis oma kohalike valimiste järgses uuringus „Valimistel kandideeriv noor“ tähelepanu asjaolule, et me väärtustame valimistel osalemist teistmoodi kui valimistel kandideerimist. Valimisvalik vajab ennekõike kognitiivseid ja individuaalseid oskusi – seda tehes ei avaldata arvamust ega veenda teisi inimesi, mistõttu sarnaneb see küsimusele vastamisega ühiskonnaõpetuse kontrolltöös. Valimistel kandideerimine nõuab lisaks eelnevale ka sotsiaalseid pädevusi nagu veenmisoskus, enesekindlus ja kriitikataluvus. Ometigi on meie ühiskonnas saanud normiks, et valimas käinud noort kiidetakse, kuid noort kandideerijat ootab pilkamine ja kriitika. Erakondade noortekogu on üks kohtadest, mis väärtustab justnimelt seda keerulisemat poolt – julgust, vastutustunnet ja sotsiaalset närvi.
Erakondade noorteühenduste vabadusest
Kaarel Tarand pöörab tähelepanu asjaolule, et Keskerakonna, Reformierakonna ja EKRE noortekogu põhikiri kohustab organisatsiooni liikmeid täitma vastava erakonna põhikirja ja programmi – see on tõsi. Pole just üllatav, et tegu on kõige tsentraliseeritumalt juhitud erakondadega Eestis. Selliste erakondade puhul tekibki oht, et nende noorteühendusest saab väikene satelliit, kelle peamiseks ülesandeks on nn plakatikleepimine ja teised „mustemad tööd“. Nendel noorteorganisatsioonidel on ka tavaks reklaamida ennast kui töövahendusfirmat. Heaks näiteks on siinkohal Reformierakonna noortekogu veebileht, kus organisatsiooni tutvustamist alustatakse Taavi Rõivasest – näide noorest, kes jõudis tasuta tööjõu staatusest peaministritoolini.
Samas on Eestis noorteühendusi, kes on oma tegevustes vabamad. Siia hulka kuuluvad Noorsotsid, IRL Noored ja Vabad Noored. Läbipaistvuse kriitika on justkui põhjendatud, sest kui loeme eilset Postimeest, saame teada, et Eestis on noorteühendusi, kes ei soovi, et nende tegevust kajastataks, aga kui Kaarel Tarand soovib näha, millega üks erakonna noorteorganisatsioon tegeleb siis on ta IRL Noorte üritustele alati oodatud. Ta võib teha ka üllatusvisiite. Siis näeb ta, et me ei tegele ajupesu, orjatöö ega ka muude taunimisväärt tegevusega, vaid sisuliste arutelude ja ettepanekutega Eesti elu kujundamiseks. Järgmine üritus on juba 10. aprillil, kus arutleme koolikohustuse ja õpilaste valikuvabaduse üle. Kõik on oodatud!
